Tegime jälle mudas mullajälge. Kõva tuul ja vihm saatmas. Täna läks paremini, ajas juba jälge. Lõpupoole, kus tugev tuul peaaegu vastu oli, eksis ka korra jäljelt ära, aga ma tal üle meetri ekselda ei lasknud. Lõpus oli mul koerakakakottide rull, sest unustasin eseme autosse. Aga näitas.
Tagasiteel sõitsime Tabasalu platsile, kus lasin tal varjeid joosta. Seekord sai palli alles siis, kui oli 2 varjet ära jooksnud. Esimene kord ainult kahtles teise varje poole suundudes, rohkem probleemi sellega ei olnud.
Seejärel tegin temaga nö padjaharjutusi. Kaigas oli käes ja kui hakkasin sellega ähvardama, ei teinud Fleur teist nägugi. Arvan, et see, et ta eile Renega padjast lahti lasi, on tal õpitud käitumine ja ta varrukamehega platsil olles tegelikult nii ebakindel enam polegi. Sellest vahepealsest nuudiga ähvardamisest on võib-olla kasu olnud, vaja nüüd ainult talle jälle selgeks teha, et just padi ja tulevikus varrukas on see, mida ta sikutama peab:).Vaja Renele rääkida, et mis tema sellest mu mõttest arvab.
Lõpetuseks tegin veel ühe edasisaatmise. Palli viisin tema nähes ja kohe saatsin. Kartsin veidi, et kas eelnev varjete jooksmine ehk segadust tekitab, nagu kunagi juhtus. Aga ei. Pani otse palli suunas. Ehk on varjete jooksmine andnud talle ka teadmise ja arusaamise, mis suunas teda saadetakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar