Käisime Tihniku platsil. Natuke tegime hantlit. siis *seis* käsku. Seda käsku ta ei tea, imelik, et ta skeemis siiski seisma jääb. Kui ta aga juba seisma sain, siis seisis ilusti. Tõmbasin veel rihmast edasi, aga jäi paigale. Pärast platsiharjutusi tegime väikese metsatiiru. Uskumatu, kui palju puid oli tormiga teele murdunud.Õhtul, kui Fleur oli mingi aeg maganud, 0li ta tõustes nii kange, et ei saanud kohe käiagi. Ja kui käima sai, lonkas vasakut jalga. Kange võis ta olla seepärast, et üle pika aja koormust sai ja lihased haiged. Aga muret teeb see, et ta sellises olukorras alati just vasakut jalga lonkab. Kui juba soojaks läheb, kaob lonkamine ära.
Ega vist ei olegi temaga õige suure koormusega trenne teha, sest alalõpmata tekivad igasugused vigastused, mis pidevat trenni ei võimalda. Aga talle oleks just hea pidev mõõdukas koormus. Ehk siis koerale oleks parem sellise kodukoera elu, kellega palju jalutamas ja ujumas käiakse. Nii kahju kui mul ka poleks, pean seda varianti tõsiselt kaaluma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar