Kaitse

Varjete jooksmine on viimastel kordadel imelik olnud: kui jookseb 2-e varjet, hakkab peaaegu kohe juba haukuma. Ja varjeid jooksma asudes on nii üle ärritunud, et teeb tiiru minu ees jooksma hakkamata ja pean ta uuesti kõrvale võtma ja uuesti saatma.

Kaitse

Esimest korda tegime "anna" käskluse täitmist. Mina olin koera kõrval ja varrukamees tema ees. Teisel katsel õnnestus paremini. Preemiaks sai haarde.

Kaitse

Esimeat korda pidi Fleur takistama varrukameeat põgenemiakatsel. Selle vahega, et mitte lamades seda oodates, vaid jätsin ta istuma. Ma olin kohe imestunud, et kuidas ta teadis, et võib varrukamehele järele tormata. Ometigi seda ta tegi.

Kennelipäev

Kõige paremini õnnestus Fleuril pallihunnikust oma pall üles leida:), püsilamamisel mängis partisani. Olen varemgi vaadanud, et sellised karjas lamamised rikuvad kuulekuse lamamise ära.

Mugavused

Selline mugav elu praegu

Kaitse

Tuleb tunnistada, et mulle meeldib koeraga trenni teha...

Jooksime 2-e varjet ja siis 3. Viimasel tahtis algul otse joosta, aga keelamisest oli abi. Edasi varjes haukumine. Siiberdab varrukamehe ees. Rene tahtis teda istuma suunata, aga ei õnnestunud. Lõpetuseks üks hüpe. Trenni lõpuks oli väsinud, sai palju ees haukuda ja ega seda head füüsist ka hetkel eriti pole.

Pärast puhkust tegin ühe hüppe üle 90 cm edasi-tagasi. Hüppas puhtalt. Siis jooksime veel 6 varjet ja kõige lõpus haukumist. Kippus ka minu ees asukohta vahetama, aga viimase haukumise sain temalt päris hea kätte.

Kuulekus

Käisime Tihniku platsil. Natuke tegime hantlit. siis *seis* käsku. Seda käsku ta ei tea, imelik, et ta skeemis siiski seisma jääb. Kui ta aga juba seisma sain, siis seisis ilusti. Tõmbasin veel rihmast edasi, aga jäi paigale. Pärast platsiharjutusi tegime väikese metsatiiru. Uskumatu, kui palju puid oli tormiga teele murdunud.
Õhtul, kui Fleur oli mingi aeg maganud, 0li ta tõustes nii kange, et ei saanud kohe käiagi. Ja kui käima sai, lonkas vasakut jalga. Kange võis ta olla seepärast, et üle pika aja koormust sai ja lihased haiged. Aga muret teeb see, et ta sellises olukorras alati just vasakut jalga lonkab. Kui juba soojaks läheb, kaob lonkamine ära.
Ega vist ei olegi temaga õige suure koormusega trenne teha, sest alalõpmata tekivad igasugused vigastused, mis pidevat trenni ei võimalda. Aga talle oleks just hea pidev mõõdukas koormus. Ehk siis koerale oleks parem sellise kodukoera elu, kellega palju jalutamas ja ujumas käiakse. Nii kahju kui mul ka poleks, pean seda varianti tõsiselt kaaluma.