Sellist kõrvalkõndi, nagu Fleur seekod näitas, tegi ta viimati siis, kui ehk nii poole aastane oli. Tegelikult mingil määral ka jäljele minnes kusagil aasta tagasi. Üldiselt kõrvalkõnniks seda nimetada ei saa, sest ta läks aina ette ja vahtis ringi. Kas see ehk tähendab, et lõpuks ometi ka kaitse talle midagi pakub?
Kaitses oli alguses aga eriti ebakindel, urises nuudi peale rohkem, kui kunagi varem. Pärast jälle ei urisenud üldse, aga Rene ütles, et silmadest oli ikkagi ebakindlus näha. Koera hoida aitas mul Kalev, aga kohati hoidis ta liiga kõvasti, nii et ma ei saanud ikkagi teha, mida tahtsin ja vajalikuks pidasin.
Arvan, et peaksime nüüd mõni aeg nuuti mitte kasutama. Töötaks instinkti tõstmisega ja kui see pastab juba väga hea, alles siis jälle nuut mängu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar