Väga huvitav seminar ja loodetavasti oskan ma saadud teadmisi kasulikult rakendada.
"Kui jäljel tekib probleem, millega midagi peale ei oska hakata, siis ära tee midagi. Lihtsalt seisa ja oota, kuni koer selle lahendab. Sellest võib kasu olla. Ja kui kasu pole, siis vähemalt ei riku midagi ära. Pärast jälge aega küll rahulikult kõige üle järele mõelda"
Jälg oli siis selle seminari raames, koolitaja Mattias Eriksson Rootsist. Ilm oli tuuline, jälje algus tugeva küljetuulega, umbes 100 sammu või pikem. Serpentiinid, kus toit vaheldus tühjade kohtadega. Jäljele läks koer rahulikult ja otsis korralikult toitu. Nii väga ta täna kiirustama ei hakanudki, kui toitu ei olnud. Aga mingil määral siiski ja kaldus siis jäljest ka välja. Kui jäljelt ära läheb, tuleb lihtsalt seista ja oodata. Kui tagasi jäljel, siis kiita koera.
Mariselt koolitaja kommentaarid Fleuri kohta (suured tänud sulle, Maris!): Jälje algul teeb koerajuht koerale pai, koera saba tõuseb ja ta lehvitab seda – väga hea – koer õiges meeleolus. Koer ajab jälge väga hästi, rahulikult, ent intensiivselt. Korra kõndisid tõlk ja koolitaja koerale väga lähedale, koera see absoluutselt ei häirinud. Koera probleemiks on, et toiduta jälje puhul kipub ta sealt üle kiirustama. Seda saaks muuta kui maiusega jäljel anda koerale rihmast kerge mõjutus - „Jälg“ - muutes niimoodi toiduga jälje veidi vähem positiivseks. Tühjas jäljeosas aga kiita koera – s.t muuta see osa koera silmis positiivsemaks. Koera esitus muidu väga kontsentreeritud ja hea. Kui tahta midagi ette heita, siis koera intensiivsus jälje algul oli hea aga tempo veidi aeglasem – aga mitte oluliselt /märkusena olgu öeldud, et jälje alguses oli toit igas sammus/. Selle koera puhul ei tohiks pallide jms motivatsiooniga väga liialdada /jah, sellest olen ma ka ise aru saanud/.
